Midagi ei juhtunud eile. Inimesega ei saanud kuidagi kontakti. Pool tundi hiljem tegin kummalise avastuse: kella helistades avaneb siseuks. Loogika ütles, et tegelane elab viiendal korrusel, kuid seal ei olnud mingit märki vōi nime, millest saaks edasi juhinduda. Mōtlesin, et ehk mōnel teisel korrusel, ja hakkasin neid kōiki kaheksat ükshaaval läbi kammima
Ei midagi
Läksin alla tagasi ja otsisin vihjeid. Leidsin postkasti sarnasse nimega. Hakkasin uuesti korruseid kammima ja kolmandal korrusel leidsin ukse, kuid kui kella helistasin, siis äratasin üles mingi vanamehe. Heh
. Vabandasin ja läksin alla tagasi
Istusin veidi, mōtlesin ei midagi. Hakkasin uuesti proovima, helistasin kella, et avada uks, kuid see ei avanenud enam. Huh, mōtlesin vahepeal korraks asjad teisele poole jätta. Ilmselt oli enne mingi ukse probleem. Istusin maha ja üritasin uinuda
Tōusin kahe paiku ja otsustasin tagasi kōndida ning hommikul ärkamise aegu proovida ōnne teisi inimese juures, kes peaks nädalavahetuseks mulle taas korterit laenama. Eksisin. Passisin trepikojas rohkem kui kaksteist tundi, tehes vahelduva eduga tunniseid ja pooletunniseid uinakuid. Üks isik küsis, kas kōik on korras. Selgitasin ja ta saatis sōnumi, et mingitki informatsiooni saada: jah, ta tuleb homme kell kaksteist. Eks ma siis ootan siin. Pole eriti näljane ja tegelikult on kōik korras. Tundsin ennast nii rahulikuna
Kui just panin punkti oma kirjutamisele möödus minust isik(Julia nimeks) kōrvalkorterist ja küsis: “Soovid kohvi?”
Vastasin oma unise olekuga: “Tee oleks tore
”
“Tule
”
Järgnesin tema korterisse ja veetsin seal vähemalt neli tundi maailmast ja asjadest vesteldes. Ta pakkus ka süüa, jōin kolm-neli tassi teed. Päeva tipphetk, taas mille üle tänulik olla
Kaheksa paiku oli koputus uksele ja Héloļse tuli haigena tagasi, et ma ei peaks trepikojas kellegi ukse taga magama. Ta poleks pidanud, kuid ikkagi tuli. Kui kena temast
Jōudsin vaevu oma asjad tema korterisse tōsta, kui tema juba tahtis minna sōpradega välja, ning kutsus mind kaasa. Ja nii ringi jōlkudes kohtasime taanlast Nicki taas, kes kitarritas tänaval ja üritas raha teenida. Kutsusime ta endaga kaasa ning saime veidi pōhjalikuma vaate tema reisiplaanidest, mis kattuvad enam-vähem minu plaanidega. Eks näeb, mis tulevik edasi toob
Ōhtu lōppes mugavas voodis magamisega