Mustlased laulavad hullumeelsusest ja lillat värvi riiete kandmisest. Lihatükkid krõbisevad pannil. Joogiks kirssimahlast tumepunane tee, hingesoojendav. Soojendav eriti veel paaritunnist ookeanis rahmeldamist, pardi moodi sukeldudes ja lainel sik-sakitades. Vesi oli külmalt värske. Peaaegu jäine. 10 kraadi, kraad siia-sinna. Vette tormates mõtled kaua suudad kuiva peaga olla. Kas jõuab eesliinile ilma sukeldumata! Kui pool tundi on möödas ja oled mõne laine otsa sattunud ning tagasi liinile ujud, jõuabki tulla suurem laine, võib-olla isegi kaks. Vajutad laua ninast alla, nii sügavale kui saad, lükad jalaga lauasaba alla, nii et teine jalg on õhus, mis on justkui pardisaba sukeldumas, siis tõmbad ennast alla laua juurde ning lased lainel üle pea murduda ja teiselt poolt välja tõugata. Nüüd on juuksed läbimärjad mis märjad.
Endamisi vees, laineid ootamisi mõtiskledes jõuan ajani 20. november, millele varsti järgneb kolmas detsember. Üheksa kuud Prantsusmaal veetnud, pluss-miinus Portugali, Hispaaniasse, Saksamaale ja Eestisse korraks. Aeg nagu edasi liikuda. Marokkose näiteks. Nii nädala pärast
<-->
Tunnen, kuidas ma tahaksin siia midagi paremat kirjutada. Kuid pea jääb justkui sõnatuks
By the way, suutsin neli minutit enne kuute ärgata