Saabusin Lissaboni. Palju oli kõndimist. Leiriast kümme ja paar kilomeetrit ja siis veidi hääletamist. Teisel korral kutsuti kiirele ja kergele lõunale ning pärast seda olin taas teel lõdisema panevas ilmas. Õnneks aga peatus päästev veok Pauli nimelise juhiga ning kell kuus oli mul ainult kolmteist kilomeetrit ees ootamas. Jätkasin oma tundidesse veniva ekslemisega läbi linnadøungli. Toidulõhnad andsid hoogu, kuna lõhnasid kojukutsuvalt. Nad meenutasid kodu. Mitte kodu-kodu, vaid hetke sihtpunki, kuhu olin suundumas
FiniØis võttis Soraia mind vastu sooja kapsa-porgandi-mee supi, tuunakala kastmes pasta, pudeli veini ja Øokolaaditahvlitega