Purpurpunane leht langeb heleda kuu valguses maapinnale suure tammepuu raskesse pimedusevarju
“Eem!”
“Jah?”
“Oled kindel, et keegi meid ei näe?”
“Usu mind
”
“Oled kindel, et see on õige tegu
”
“Jah”
“Aga miks on mul siis tunne, et keegi meid hetkel jälgib!”
“Kus?”
“Ma ei tea. Ma pole paljuski kindel”
“Ning?”
“Mul on nagu saladus, kuid ma ei tea, kas teised teavad. Sellest pole miskit halba, kui teavad. Tegelikult ma tahaks, et nad teaksid, kuid ikkagi ei taha olla see mina, kes tõe välja ütleb. See vist annab mulle selle magusa teadmise, milles mu vaim praegu ulbib. Oeh
. Ning ma tõesti ei oska õigesti käituda. Teen muudkui rumalusi. Aga miks ma nii teen, ei tea!”
Mullast tõusev tuul haarab langenud lehe ning kannab juuksekarva pikkuse võrra edasi teise sarnase puulehe kõrvale
“Ma aiman, et vastus on, et õigesti käitumine pole õige
”
“Sa oled nii ebatõeline
”
“?”