Kord lamab taevas hommik,
kord särab õhtupuna
Nõnda kulgeb kummaline tee
sirgelt kaugusesse eemale
Kord soised rabad ääristamas,
kord heinamaad laiad,
kord metsasalud, künkad suured,
kord õitsvaid lilli täis aasad
Kord sajab pehme lumi
kord liugleb mööda tuul,
kord kastab märjaks vihmasabin —
siiski naeratus neil suul
Liiguvad õnnelikult sel teel
käsikäes poiss ja tüdruk
Seljataga sama tee,
tee, mis ootab neid ees
“Kuhu viib meie tee?”
“Sinna kuhu jalad viivad,
sinna kuhu kannavad unistuste tiivad”,
vastab tüdruk poisi küsimusele