Käisin täna uues raamatukogus raamatuid laenutamas. Esimeselt riiulilt, mis minu ette jäi, võtsin kohe noore briti esseisti Alain de Botton’i teose “Filosoofia lohutus”. Nõndaks. Mõtlesin, et võiks ju veel mõne raamatu kaasa haarata. Seega, kõndisin ilukirjandust täis riiulite vahel edasi. Esialgu ei avastanud midagi huviväärset — variante on nii palju, et ei oskagi kohe midagi valida. Hakkasin juba lõppu jõudma, kui otsustasin haarata Terry Pratchett’i raamatu pealkirjaga “Väikesed jumalad”. Võtsin ka nõuks viimased riiulid kiire pilguga üle lasta. Äkki märkasin ühte tuttavlike kaantega raamatut. Kahmasin selle kiirelt enda sõrmede vahele kätte ja ennäe, minu õnneks oli see Jonathan Stroud’i romaan “Ptolemaiose värav”. Kaks esimest osa olen läbi lugenud, kuid nüüd on lõpuks mul ka viimane köide. Nüüd olen vaid mina ja raamat
<-->Lebasin voodis ja vaatasin välja. Nägin vaid sügavsinist taevast ja rohelisi kuuski. Rahu ja headus. Märkasin ennist õue minnes, et minu akna all kasvavad tihedalt väikesed kollased lillekesed. Esmakordselt näen neid. Terve muru on õrna kollaka vaibaga kaetud
Lebasin täna ka , väljas 😀 ja nägin sinist taevast , ning oksi 😉 .
Hea, et terve päeva toas ei passinud. 😀
Ega siis mina selline ole , nagu mõni meil 🙂
ainult toas passiks. 😀 Heh , ära tõsiselt võtta 🙂
No ahja. Sa tegid jajah edusamme , et vähemalt uues raamatukogus said käidud 😀
Vahel võib ju. Uues raamatukogus on ka varem käidud. =)