Täiendame oma rivilisi oskusi seismisega. Väljakutsuv, muretu, kiskjalik tuisk lõikab väljas kõrvadest läbi — käisin sööklani lund rookimas ja siis hiljem anti eesõigus varem sööma minna. Mängiksin tugeva tuule seltsis sooja andva kaminaga toas klaverit, kampsun seljas, suruks alla klaveri valgeid ja musti klahve. Aknalt oleks rasked kardinad kõrvale tõmmatud
Inimesed pritsivad oma tahma
* kell 15
12
Tuisk pole ikka näitamas oma vaibumise märke. Kaasvõitlejad liiguvad väljas pool-kõhuli. Nähtavus on veidi üle viiekümne meetri ja edasi eksitakse tuisuvoogudesse. Kujutlen, et kuskil on avarused, kus valmib jõuline tuul, mis veab lumehelbekesi nõelterava valuga vastu põske. Mõne jaoks pole see üldse lohutav. Ilm kujundab oma nägemuse, moodustades laiu lumevälju ja -künkaid, ja nii ülevalt kui ka alt tundub kõik kootud ühest valgest kangast
* hetked hiljem
Lumi põimib keeristesse ja viirgudesse mustreid, ning eksleb kujutluses, tuuline ja terav, tolles maailmas, kus helbed liibuvad objektidele. Inimeste meelt valdab valges täielik muutus, kui tema keha mähkub tuisku