Tuule uued patareid

Tänasel juunipäeval on tuul kuidagi turris, tusane ja hullutav. Taevas on üksikud haprad pilved ja mõned suured mustad linnud, kes planeerivad vapralt tuule käes, kadudes ja ilmudes jälle. Terve maailm nagu tõttaks kuhugi, kutsudes kaasa. Puud teevad tuules mingit tantsu või pantomiimi, meenutades rohekaid lohesid. Näib nagu võitleksid nad ja ajaksid üksteist taga

Kust ma need lohed võtan?
Kust ma võtan! Eks ikka piltidelt ja raamatutest. Seal on nad olemas. Ja sinna nad said inimese kujutlusest, kus nad eelkõige on olemas. Jah, imelik, nad on olemas, niisama hästi kui deliiriumihaigete sinised kuradid. Need on umbes poolemeetrised, tumesinist värvi, saba ja sarvedega olevused, kes hüplevad ja irvitavad palavikuhaige või joomahullu silme ees. Ja mine võta kinni, miks nad just selle kuju on omandanud!
Aga lohed — neil on pikad painduvad kehad, mis tuules tiirlevad, on tiivad ja sakiline saba, avar suu ja teravad hambad

***Askeldan üksinda ringi, sest kõik teised on kuskil mujal. Hakkan valmistuma homseks arvutieksamiks. Hoidke pöialt