Sõbralik viirastus jookseb ringi. Tormab unustusteudust välja, endal katkeliselt kooruv naeratus, üksikuis lauseis kõlav mahlakas hääl ja heatahtluse aimus. Mõnel toredal viivul
. ( millist enda toredat asja suudaksin ära anda. )Artti! Artti, vaata seda kirjut liblikat, ta lendab nii imelikult — sorts siia, sirts sinna, just nagu ei teaks, kuhu minna
Tunneks põsel tema põse sooja. Võiks