Ärkasin 5
30, et näha hommikut saabumas ja raamatut(Alvin Maker – Red Prohpet) lugeda. Ärkasin unenäost, mis ajas mind naerma. Ärgates naersin
Läksime autoga lumistele küngastele, et siis alla mäest surfata, just nagu lainest, kuid me ei leidnud midagi. Lumi, kuusepuud ja künkaseljad. Otsustasime tagasi minna. Küsisime ühe auto juurest, kas tohime nendega minna. Neid oli kolm, meid kaks, ning paar inimest tuli juurde küsima. Asjad sai autosse pandud ning lõpuks istusin vaid mina koos kolme autorahvaga. Jõudes tagasi külla kõndisime mööda tänavat ning ma hoidsin neiult käest kinni, kes oli meil tagaistmel kaasas olnud. Mitte niisama ei hoidnud, vaid hoolivusest ja soovist koos olla. Läksime restorani, sõime ja jõime, kuni meid oli rohkem
. keegi küsis, kas Tal on ka jook olemas, kuid Ta oli teises lauas. Ta oli George Bush. Ning kõik naersid. Joogid lõpetatud oli aeg koju minna. Kõik uurisid, kes autoga ja kellega saab koju. Mu sõber polnud veel tulnud ja mõtlesin, et saab ehk kellegi teisega minna. Astusin restoranist välja ning nägin, et ainult üks auto on veel alles ja peaaegu rahvast täis. Kuid end ümber pöörates märkasin, et elangi siinsamas, siin Prantsusmaal, siin surfilaagris. Üllatus pani mind naerma ja ma ärkasin üles
Korraks jäin taas pimeduses tukkuma ja nägin end lainel cut-back‘e tegemas. Olin rõõmus. Kuidas uni lõpes ei mäleta