On teine, see kirjutamisevärk. Aga nii ongi. Lihtsalt
Paradoksaalselt nii üle ebanormaalsuse piiri läinud, et tegelikult on kõik normaalne. Normaalne on muutuja
Kõdinad on ellu ärganud enam kui aastasest unest ja elavad minuga taas ühe naha all. Kuninga ja kuninganna valssi keerutades liigume toa teise otsa. Nii lähedal ja nii kaugel. Kuigi üritame ühel ja samal mõttesillal kokku saada. Olen väike õnnelik olend selles suures maailmas, mis naljaka nurga alt vaadates ei tundugi nii suur. Mõte on suurem. Ja neli ööd veel magada, enne kui tagasi Hamburgi pöördun. Neli päeva kestev nädalavahetus
Praha on laotanud künka all oma majade teki. Inimesed on nii pisikesed. Neid ei näegi kaugelt. Jäävad vaid majad. Pilved — punased majakatused. Nohin. Astun nende sekka ja panen väljajagamiseks valmis uued tered