Kuu on nagu lamp oma valgusega laiamas ja varje maapinnal hoides
Tööpäeva lõpus sisenen ühisruumi. Inimesed istuvad kaarte mängides laua ääres, lamp laua kohal põleb ja toa tagaosas on voodid. Mu tüdruksõber on juba pikutamas, ning ma jooksen lähemale, tundes sisemuses, et me ei saa kaua koos olla. Heidan kõrvale pikale, suudlen suule ja kuulan tema juttu. Vaikselt inimesed ronivad ka meie kõrval olevatesse sinise voodipesuga magamisasemetesse.
Istume metsa ja linna piiril suurel kivil ning räägime sõprade ja tuttavatega juttu. Mu Helena kannab sinist kleiti, juuksed on kergest tuulest minu nägu paitamas. Mets on tume. Linn kumab keerukatel tänavatel lambivalgust.
Inimesed ehmatavad ning näitavad näpuga metsa poole. Pööran end ümber nähes suurt musta koera võsastikku hüppamas. Me hingame hetkeks rahulikult, kuid samast metsast astuvad välja kamp koeri kutsikatega ja kass ning elevant, kes kõik räägivad arusaadavalt. Hüppame üllatusest püsti! Vaid Helena tormab linna poole kutsikad järel jooksmas. Teen nalja, et nüüd sul ongi kutsikad. Koerad hüpavad meie ümber, kuid midagi ohtliku pole toimumas. Selgub, et loomad ei soovigi halba. Viskame paar huumorikildu ja otsustame Helenale järgi minna, et talle selgitada
Olen ees juhiks, kuni koerad näitavad suunda paremale kitsamale tänavale. “Olen kindel, et ta läks otse”, mõtisklen ma endamisi, kuid tunnen, et koerad tunnevad tema lõhna ja teavad paremini. Lisaks maas on hobusesõnnikut. Tänav jagub kolmeks ning ma suundun kõige parempoolset tänavatmööda. Teised juhtuvad valima keskmise. Suur ruum ilmub mu ette täis masinaid ja tehnikat. Mu silmad otsivad Helenat. Ronin kõrgemale hõbedase metallkonstruktsiooni otsa. Kuulen kauguses loomade hääli ja tuttavaid inimesi ning näen neid läbi siseruumi akende. Paistab, et neid sunnitakse masinasse, mis teeb neist loomi. Tundub, et ma pean Helena leidma nüüd metsast. Ja kõik need inimesed päästma. Ja loomad ka
Unenägu algab mustal ekraanil keskele joondatud valge pealkirjaga “Uskumatu seiklus metsa sügavustes”