Ärkan laias voodis. Nelja-viie meetri kõrgune valge kaarlagi vaatab vastu, aknast paistab rikkumata sirasinine taevas ning päikesesära. Kass on end kiiktooli uinuma jätnud. Muidu on maja tühi. Arvutist hakkab kostuma muusikat, keskööl valminud õunakook asendab hommikusööki, pea ripub üle voodi ääre küsimusega: nii, mis meil siis on täna?
Eile kulutasin viimased kolmsada forinti kilo kartulite ja kilo õunte peale, et siis õhtuks süüa teha. Sibulate jaoks raha ei jätkunud, juurde ka polnud võimalik teenida, kuna üks viiulimängija oli metroo hõivanud oma muusikaga. Täna tuleks veidi mängida, rohkem ikka lõbu jaoks, seejärel pisku taskuraha pärast
Kell seitse on ühise õhtusöögi valmistamine Karoliinega ja siis toimub tasuta Kaspia mütsi-tantsu kontsert. Hiljem öö taas ühes kitsas voodis
Nõud tuleb köögis ära pesta. Tähendab, ei tule, kuid hea oleks. Ja lõunasöögiks keedukartulid ja miski sidrunikaste, kui võimalik
Magaks ülejäänud osa päevast põrandal, istuks Doonau ääres ning loeks raamatut
Budapesti üks-kaks nädalat on kasvanud kolmeks ja plaan lõuna poole liikuma hakkata saab teoks järgmisel nädalal. Eks näis. Ei kiirusta. Rahulikult ja rõõmsas meeles
Üks heatujukas naer, nagu ei oskakski midagi paremat ette selles ilusas maailmas kujutada
Garbage – Cherry Lips
Sa oled alati nii armas 🙂