Prahvakuga rahva kuuga vahva vihane tihane hallis kuues sõidab kallis segase isase lauliku uues taskus ning kurdab kurvas halas turvaalas suureis suur reis pisarais, et tal vett rohkem kui vahval kalal vees, kes hüppab üle auriku au ning võõras hing, kes mõista annab, et rikub, ei kannab sülepuud tuppa, murdmata selleks ühtki luud. Samas truud kõveriti tuntud vanad, eriti rüütud, kuid süütud kõõriti kala-kilud, kel vilu ilu ei meeldi vist, ja ülesanded, mis üles antud või mahakantud, neid nad ei seedi, kui piim on otsas, on vääriti mõistetud. Oh, kössis leedi Anete, silmad rullis, lamate nullis annete otsas või olete lihtsalt ihnsalt sassis hallis massis. Maitse morssi, tont!