Tänane päev algab teadmisega et võib-olla mul on või mitte öömaja. Kuid
. eks me näe. Istun ja ootan telefonikõnet. Äkki läheneb newyorklane ja hakkab rääkima kommunismist Poolast ja niisama eluolust kohapeal. Tore, vestlused mulle meeldivad. Kui aga oli aeg lahku minna, siis ulatas ta mulle 5 zlotti: ütles, et ma küll ei mängi hetkel aga siiski
Kell kolm otsustan uue parema koha otsida ja taas jätkata sellega, millega ma eile alustasin. Kasutan ka eile valmistatud silti, mis tõesti näib töötavat. Pärast kahte tunni näen, et olen mitu korda teeninud rohkem, kui esimest korda eile. Loodan, et selle raha eest saan rongiga Krakowisse sõita. Rongijaama poole liikudes kohtun eilse muusikuga ning meil on taas huvitavaid vestlusi, mis kasvatavad päeva väärtust
Saabunud oli hetk välja uurida, kas saan Krakowisse või mitte. Mulle teatatakse, et viisteist zlotti jääb puudu. Eks jah, ju siis. Liigun tagasi ja valmistan meeled uuesti mängimiseks, sest äkki teenin juurde. Kohtan hoopis eilset Maksi. Koos otsustame minna internetikohvikusse kümneks tunniks. Mina saan enda jaoks tasuta sissepääsu. Ja nõnda kujuneb öö blogi kirjutades, filmi vaadates, muusikat otsides, pilte üles laadides
We’re both looking for something
We’ve been afraid to find
It’s easier to be broken
It’s easier to hide
— Lifehouse – First time