Istuja kohvikus. Tund aega jälgitud mööduvaid inimesi. Must vihmavari, lapsevanker, must vihmavari, must vihmavari, punane vihmavari, must vihmavari. Kohvikukülastajate katkematu mühin toob ta reaalsusesse tagasi, kuid see ei kesta kaua ning jälle ollakse eemal
“Why so sad?” küsib äkki tema kõrvale istuv sooja saiakese ja kuuma teega võõras
“Sad!? Yes, probrably I’m sad
”
“And why is that?”
“Hmm
. girlfriend went on a train. It makes me sad. I would like to hold her hand. Feel how warm it is. But again, I’m happy that I saw her
“Mõneks ajaks sulab mõlema vestlus teistega
”
looks like it is in my nature to make them happy
”
“Well, they should make you happy too. If they care. Those are my thoughts. Anyway, I have to go now. Have a nice day!”
“Have a nice day to you too
“Jälle üksi. Väljas on hall ilm. Vihma tibutab ning mõtted on jälle pilvena ümbritsemas. Sõnade mõmin toob ta taaskord eemalt ära. Istuja tõuseb tooli tahapoole lükates püsti ning väljub kohvikust. Jahe õhk lööb näkku. Elu on silmad lahti tema ees löönud. Vähemalt tundub nii. Jalutades vaikselt suunatus suunas, jõuab aeglaselt teadvusesse mõte asja vaadata teise nurga alt: on ju olemas armastus, mis tähendab lambana käitumist, suudlusi, kallistusi, koos vaikseid hetki, veel suudlusi, igatsevaid pilke, käest hoidmisi, naeratusi. Ja see toob hinge õnnelikkuse tunde
Ta sammub rahulikult ikka vihmas. Kes talle järgi vaatab, näeb tema tagataskus paistmas punast kokku murtud vihikut ja valget siniste triipudega pastakat. Kes talle aga vastu tuleb, näeb tema pilgus armastust kellegi vastu
. keegi, kes seda väärib