Lahke taevas kingib meile jälle vihma, kuskilt sealt ülevalt. — Saatsin sinna kuhugi kuule oma nime. — Valge pärlike kukub pihku. Rohekashall looduse mahedus vaatab mulle aknast vastu Piglet: “How do you spell love?” Pooh: “You don’t spell it, you feel it “
Autor: Artti
Kas see on eluloo koht? huh?
Üks pikaaegne rännumees, kes oma viimaste seiklustega jõudnud Portugali oma surfimaja avama.
Täna ei kirjuta midagi
Otsustasin täna, et ma ei kirjuta midagi. Las mõni päev jääb vahele ka. (; Mul on ilmselt tore aura. Olen seda kaua saladuses hoidnud, endas muidugi. Pole sellest tõsiasjast kõvasti endale jällegi teatanud, aga kuna aura idee lepidinaalsus surub mulle kõikjalt peale, siis plaanisin selle üles kirjutada. Mõte voolab üle Kirjeldav, kujutav, seletav aeg on…
Juba pühapäev!?
Muusika on kaasahaarav. Kuskil seal helis ja kõlas on noodikäpake, mis minust hääled välja pigistab: piiks. (Jah, kes tahaks seda häält kuulda ) — Õde mainis, et maailmas on olemas inimesed ja siis on olemas veel mina. I just want to see you When youre all alone I just want to catch you if I…
Inglitiivad lehvitades lendavad
Kõht annab end valuga tunda. Miks?Akna all seisva vana laua nurgal lebab kirjake. Samast aknast paistab sisse värisedes hele päikesekild, mis soojendab kõike ettejäävat. Samast aknast sirutub tuppa soe ükskõikne tuul, mis haarab endaga väljudes kaasa kirja, mille ta hooletult õhku kõrgele paiskab ning aknast ja toast eemale kannab. Seal samas väljas tuule kõrval kepsleb…
Unelma ja realiteedi piiril
Sõbralik viirastus jookseb ringi. Tormab unustusteudust välja, endal katkeliselt kooruv naeratus, üksikuis lauseis kõlav mahlakas hääl ja heatahtluse aimus. Mõnel toredal viivul . ( millist enda toredat asja suudaksin ära anda. )Artti! Artti, vaata seda kirjut liblikat, ta lendab nii imelikult — sorts siia, sirts sinna, just nagu ei teaks, kuhu minna Tunneks põsel tema…
Teesklemata
See läheb mulle korda. Armastades tunnen end elusalt. Ja tea, ma igatsen sind Kogu mu sisu on määratud välise poole? Arusaamatu. Paremini sobiks välise poolt. Mõtlen, — kuigi osa kehast on unine. Hing on erk. Magamine on tollele hetkel vaev Määramata aeg tagasi oli mul peas ringi jooksmas mõtteke kahest puust, mis kasvavad eemal väljal….
Armsate mürakarude mäss
Kaks väikest ja armast mürakaru tegid minust kord lennuki, siis hobuse, siis vaiba ja palju muud võimalikku ning võimatut. — Nad ikka jaksavad palju. ( Uni tuleb nii hea. ) Kahju. Mul küll nõnda suurt venda polnud, kes mind kõrgele õhku oleks visanud, et naerarõkkatuse saatel jälle alla tulla Live well, laugh often, and love…
Vaikivas öös
On üle kesköö! Kuidagi hea tunne on Ja langeva tähe hääles kõlab kellegi rõõm . ja kuskil seal killus näeb maailma Igatsen
You can’t break its nature
Istuja kohvikus. Tund aega jälgitud mööduvaid inimesi. Must vihmavari, lapsevanker, must vihmavari, must vihmavari, punane vihmavari, must vihmavari. Kohvikukülastajate katkematu mühin toob ta reaalsusesse tagasi, kuid see ei kesta kaua ning jälle ollakse eemal “Why so sad?” küsib äkki tema kõrvale istuv sooja saiakese ja kuuma teega võõras “Sad!? Yes, probrably I’m sad ” “And…
Oeh…
Vabandust! Tunnen natukene halvasti. Tobedad mõtted. Olen sõnatu. Segadusse ajab kõik. Ja ainult sellepärast, et ma tahaks sinuga olla. Edasine peab minema hästi. Peab. Ma loodan väga. Ma vajan seda minemist