Rubriik: Ida poole!

On kas kitarr, söögi tegemine, õhtune päikeseloojang, raamatulehed või siis kollase liivapaberiga aknaprofiili elustamine Papplid palistavad puiesteed, kus lehed elutult ja kollaselt lebasklevad, maailmast välja tegemata. Eksinud inimesed kaartidega kavatsevad leida oma teed ning Miski ei rooma vaikuses, kõik on omamoodi. Liikumatus, jah, just, aga kümme muna on sama kiired kui kaks jalga

Erinevaid ajad: päikese, pilvede ja pehme vihma, mis akna taga sabistab. Alistuda ja vabaneda ütleb ta äärmuste varjus tukkudes. Mul on sümpaatia kauge ja tundmatu vastu Seiklemine on muinasjutt ja mina hakkan selle kangelaseks. Varsti taas. Seni hulgun turul ringi ja otsin kohta, kus raha väiksemaks vahetada ja kust saab odavat riisi osta ja kes…

Ma naeran. Naeran iseendale nakkavat naerukarja. Nagu punased marjad. Naeran hingematvat kõhinat. Naeran lihtsalt asjade peal ja öös enne magamaminekut. Naeran naljakate asjade peale minu peas, mida keegi teine ei mõistaks, kui neile ütleksin, sest . sest naljakaid asju ümbritsev olemus tuleb enne ära selgitada, tagamaad on vaja teatavaks teha — Hingan — Loen raamatuid,…

Aknad. Neli päeva olen tukkastavaid aknaid restaureerinud. Värv maha, lihv peale, augud täita, klaas parajaks lõigata, omale kohale asetada ja siis kolm korda värvida. Nädalavahetusel olin kaksteist tundi akende kallal. Ja siis teistel päevadel lihtsalt pool tundi taas. Päike on ilus. Tallinnas seisin päikeseloojangus ja vaatasin, kuidas ma seisan. Ma pole seda kunagi varem teinud….

Kleepuv higi haagib end keha külge riiete alla ja päike, soe, ilus ja kaunis päike aitab kaasa. Aga hea on. Tundmistest ilma jääda oleks nagu surnuna elamine mulla all kirstu sees valgesse linasse mässituna. Igav, kuid inimesed naeravad tänaval. Mõni ikka, kui neile silma vaadata. Teed kavalaid nägusid, nagu sina teaksid saladust, või meie kahekesi…

Üritan Tallinnaga hakkama saada. Tänavad ja nende vaikusest pungil nurgad, poed, millede ustest pole sisse astunud ja inimesed, keda ei ole kohanud veel Värviliste triipude lastega pilvekasukasse mässitud taevas piilub alla. Teretab sõnatult ja igavesti. Ping, ting — liiguvad sõrmed üle nailonkeelte. Salapärane energia, mis mind öösel ei lubanud magada on üle ennast kandnud sõrmedesse…

Loen oma kirju postkastikeses ja seal üllatab mind sõnum sakslaselt, kes mind hääletades peale võttis ja kelle autosse ma oma passi ja raha jätsin. Nüüd on ta mind leidnud internetis ja kavatseb asjad tagasi saata. Olen põnevil Ostsin kaks sooduspiletit ühe täispileti asemel. Arvan, et kioskimüüjaid on kavalad Bussiga number kaheksateistkümnega Laagrisse, et sealt siis…

Kadrioru park — kleidid, seelikud, valged pingid, laululapsed, pildistajad, värvilised lilled, plätud, virvendus ja luiged. Venelased ja eestlased mööda linna sagimas kõige modernse, vana ja rohelise vahel. Purskkaevu vesi sünnitab uusi plärtusvaid hetki. Naerud, säravus. Kavalus ja hea olemine. Hing tahab haarata. Inimesed, inimesed, inimesed. Naljakas suma poeb kaissu, nii on hea, kuid ma kujutan…

Peitsime end päikese viirastuse eest noore kuuse varju; väikevend mängis rohus oma sõduritega, mina kirjutasin, klimberdasin kitarri või siis mõtlesin, mis on müstiliste pilvede ja beebisinise taeva vahel. Tundsin end ärkvel, kuigi nagu silmnähtavalt pole midagi teinud, kuid ega polegi oluline midagi suurt teha. Homme hääletan Tallinnasse ja alustan oma töise eluga. Midagi kurta vast…

Hiiumaalt tagasi koju liikudes tajun, et olen endast rohkem teada saanud, olen ennast avanud, tunnen avatuna. Kuid üks kord on avastus, teine kord oleks alles harjutamine ja kolmas kord tuleks nagu mälestus kasuks. Sest tunne kestis vaid päevakese. Peaksin vast rohkem teistega ringi natuke rändama. Lühikesed neljapäevased hääletusreisid sinna ja tänna