Rubriik: Riimid

Käib lärm ja lärm, ning käib lärm ja lärm. Kuid kõik on väljas mängimas. Uksed pauguvad, inimesed hauguvad. Ning käib lärm ja pesemata taldrikute nähtamatu sõda Ei lõpe, ei räägita, vaid võideltakse valel poolel, kõik on süüdi

Kahe tunni pärast on pool seitse last, oh, seda luulekatelt, taevas on musti hunnitult avausi, temast sai ristimast nagu kastispaatel, sotsiaalmajanduses. Aianduses muutusid loomad looduslaste astuvateks nämmalideks, kes siis kämmaldega muutuvad teie patsideks Peatus paus aplausi saatel, ausalt Kallistasin kuud, mõtted suul, kuid ma ei öelnud Õnnelikus liikus palju palju paljajalu, kallistasin taastuvat ei muud…

Maa taevas — risti-tästi pilves rohi tuulevaevas ning vihmatibu pargikohviku muusikas tüdruk, kellega õnne täis taevas kuni hommikuni naer, mis seejärel vabanes

Keegi köögist nõretas kopaga oksad roos nõelteretas, halsuts suihats lagides virvkonnkilpendas. Kameelpannkookleoni mängis pannimusta värvi, hapunärvi maitse käis ning sööjat süüa ei kõlbanud. Kõrbhea seedimine-ju. Edasi, edasi! Karjumine keegi toas, pannisõda koogimoodi seas meil alaku, aknast tänavale aknatänavale kooki ühtemoodi lendas. Hinda endas teadmata, leidmata sihtmärki, puhtas särgis, masinvärgis. Aga kes mängis? Nägin nägemata, mitte…

Õhtusöök viiuli ümber, ma tülikas tõlkes komistan, moosipurki (h)uppun, suren naerust laua all Tahtsin teile öelda, erilisus raske mis pakkuda, on vastuvõtmatu Istusin pingil, värvimata, taas nägu moosipurgis, puupulgaga surgin, näen hiireke jookseb, tahab ka Aga ma naeran, ei kurjamit hooli, mulle määritud kaela, räägid, a-ha puhka jalga Ikka ma suurelt naeran, roosa uppun’d supp,…

igas eas sõnade seas on sõnade sead kõigil peas

Sa oled tulede TULES, ärata mind üles, ülede üles, lubad, et võtad mind kaasa, nüüd on see aeg, ma tunnen Hei, ma naeran, elu naeru ma mõistan, seda ma näen kas mõistad, see on päev sa oled tules, rõõmude tules Ma tulen sellest tulest, silmad sulen ja hingan, ja kõrgemale võib tõusta, elan, õhku viskan…

Ta kandis kerjuse riideid, enesekindluse rikkuses, säravas naeratuses, elu kavalates silmades Ta laulis kui eksles, teel, rajal ja metsas, elu metsles Laulud armastusest ja elulahinguist, laulud südame murdmiseks, laulud meeleolust tõstvaist Ta varastas õuna poeletilt, jättes karja ostjaid maha Ta varastas keelatud suudluse daamilt, jättes maha abikaasa pimeda Ta tantsis ellujäämiseks, tantsitas rusikaid mänguks, tanstsis…

On asjad, on lood, on reeglid, mis muutuvad. On segu, on tegu, on muudki, mis ruutu pandud. Tõuseb päike, tõuseb kuu, kust on neile õigus antud? Veereb pilv, ütleb klassik: voodi alla peida tassid. On tavaline, on kummaline, hallid massid passivad, ja tööd tühja rassivad, mis? kas on sassis nad? On vaikus, on tõde, on…

Hüppasin tagurpidi kuu pealt maha ütlesid vaata, mis peidus kuu taga ja nii leidsingi, aeg peatus, kuu taga on karvane kuusaba ja samas ka rasvane naba — ärkasin üles ning tundsin aga plaadikeerutaja kordas unenägu sama me ei mänginudki päris mängu veel ja olingi tagasi ma suurel teel