Hommikul vara sadas vihma. Inimesed varjusid katuste alla. Kevadine hallus roomas igale poole. Külm õhk asendus mõistliku värskusega. Kuskil oli lootust. Õhus seda oli. Lootust maailmas uuteks tegudeks. Magavate inimeste lootust, bussijuhtide lootust, muusikute lootust ja kevadelootust. Räpased teksad jalas, istusin mugavalt üle kahe tooli trollibussis number viis
Ulg, nii külm, nii magus, nii magus, nii aus. Käib tants, nõnda kiire, nõnda koos, kahekesi võrratult. Jalg teeb tats, tats mööda põrandat, punased huuled silmade jälgimises
—
Näen välja nagu Kurt Cobain. Kuna ma ei teadnud, kuidas ta välja näeb, siis uurisin järgi. Näengi nagu tema. Kerge habe ja pikad heledad juuksed. Tere, minu nimi on Kurt
No täiesti, uskumatu, et rahvas sind hauast tõusnuks ei pea, või siis teadmatult, et Kurt on surnud, sinu juurde autogrammi jooksma ei tule. 🙂