Seda häält kuuldes arvasin alguses, et mu meeled mind petavad. Aga mu silmad ei petnud mind — seal seisis tõepoolest Miralda, sirgem ja julgem kui kunagi varem. Olin rõõmust nii jahmunud, et olin teda valmis rinnale suruma nagu surnuks peetud õde, kes korraga elusana tagasi pöördub. Aga ma ei teinud seda, sest ma poleks kunagi talle oma rõõmu põhjust rääkida julgenud, kuna ma teda nii hirmsas kuriteos olin kahtlustanud
Ma ei suutnud talle silma vaadata ja sellepärast läksin üles müürile, kus ma olin temaga tihti istunud ja kuud taevas vaadanud. Seekord ma ei näinud kuud, nägin vaid pimedust, mis minu südames valitses