Tõuseme mööda vaevumärgatavat metsarada. Järk-järgult kaovad kuused ja haldad ning me jõuame valgusküllasesse surnud metsa. Kõik puud on surnud, ainult põlvini ulatub tihe kuldkase võsa. Veel üks järsem tõus, ning me olemegi lagedal. All on lehised, mets, oru põhjas veab kümneid silmuseid hääldamatu nimega jõgi(ikka veel), ümberringi aga mäed — lähemal kohmakad, sünged, kaugemal hallikasse vinesse mähitud, silmapiiril helesinised
Kuldkask jääb ikka kiduramaks ja harvemaks, rohkem ilmub valgeid föönikslille õiepuhmaid. Mida kõrgemale, seda enam on taimestik vastu maad surutud — eemal paistavad ainult kollased, valged, roosad õied
Pöörame ennast ümber, keegi jookseb surnud metsas meie poole nii et maa vappub. Kuid siis see kaob. Väiksest vahejuhtumist pisut mures, liigume kiiremal sammul edasi. Jõuame lõpuks väikse kuristiku äärele. Ainult see eraldab Damioni Ezienist. Kui jõuame teisele poole kuristiku, siis oleme õnnelikult pääsenud
Järsku tõugatakse meid kuristiku, ilmselt käis meil kõigil peast läbi viimane mõte: lahkusime ühest aga teise ei jõudnutki