Mye taipas peagi, et nagu Hemlaste linnas, ei näe ega kuule teda ka siinne rahvas. See ei meeldinud talle, sest nood arvukad käbedad varjud tundusid talle kurvad ja õnnetud, ning ta oleks tahtnud mõnega neist juttu ajada
. Kuna ta neid ei seganud, läks Mye uudishimust aetuna ringi kõndima. Ja ta pani tähele üht kummalist asja. Aeg-ajalt mõni neist varjudest kadus, äkitselt või aegamisi, ükskõik mida ta parajasti ka tegi või ütles. Või ilmus kusagile üheainsa hetkega või pikkamööda kuju võttes mõni uus vari ning hakkas rahumeeli teiste seltsis liikuma, rääkima