Jälle on see aeg: ma olen vaevu ärkvel. Vahel kritseldan pastakaga sõnu paberile — hea seegi. Selga toetan vastu posti. Päike soojendab mu nägu. Tunnen, kuidas tuul puhub. Soovin, et tunneksid seda tuult koos minuga. Korraks sulgen isegi silmad. Üritan endale midagi ette kujutada. Muusika vahel loob mõned kujutluspildid, aga kui noodid ei taju minu rütmi, siis lihtsalt vahetan lugu
Tead, paber, millele kirjutan, on kortsus. Seda on hea kortsutada. — Oh, hea lugu!
. teadsin, et sinus on midagi
. vaatan sind, sa vaatad mind
. jagame
Linnud sidistavad. Vares ajab kägu eemale. Kümned meetrid eemal voolab jõgi. Pole sellele lähedale läinud, olen siinsamas. Joonistasin tenniste äärtele mustreid. Vasak käsi kipitab sellest kergelt — käisin täna verd andmas. See on juba kolmas kord. Kunagi lähme koos, eks?Vahel teen kirjutamises pause, mängin rohukõrtega, mõtlen Sulle. Mulle tõesti meeldib Sulle kirjutada. Kahju, et Sa nii kaugel oled. Tõesti. Oeh, paber saab juba otsa. Väljas on juba jahedaks läinud, kuid ma ei pane seda tähele. Aga, ma nüüd sõidan koju tagasi
Kallistan Sind
Ainult sina oskad selliseid sõnu paika panna, mis südame soojaks teevad !
Kirjuta veel…
Head sõnad.
Sooviksin , nüüd !
Kuid seda ei saa vist muuta ? Kiri jääb kirjaks ja tunded selles samaks.
See kiri on seotud selle päevaga.