Elevant(-roosa) Totu

Elevant Totu oleks värvilt täiuslik roosa, kui tal poleks parema tagumise jala viienda varba all oa suurusega sünnimärk. Totu ise ei teadnud pruunist asjandusest midagi, kuna keegi pole kunagi talle seda maininud. Aga see ei teinud teda kurvemaks, ta jäi ikkagi elavalt rõõmsaks elevandiks

Totul oli kombeks silmi sulgeda ja ette kujutada, et ta on kõrgel taevas pilvede vahel lendav linnuke, kes igatseb tunda tähtede puudutust. Seda tegi ta ka nüüd mitte-elevandilikult maas istudes. Kui Totu oma silmad taasavas, nägi ta enda ees teist endaga sama roosat elevanti. Võõras lehvitas. Totu lehvitas vastu

“Kas tead, miks tähed on kollased?” küsib võõras elevandike silmi keerutades

“Noh?” vastab Totu ootamatule küsimusele

“Mõtlesin, et sina tead

”
“Ei tea. Aga ma tean, et nad on idioodid. Kas kuulsid? I-i-di-oo-oo-d-ii-ii-iid! Kas tead miks? Sest nad ei näita mind. Vot seepärast

” teatab Totu teisele elevandile

“Mind nad ka ei näita!” lausus võõras elevant. “Kui palju üldse neid võiks olla? Loeme üle äkki?”
“Neid ei pea üle lugema, neid on sama palju

”
“Kuule, neid on siis nii palju!” imestab võõras. “Mõelda, kui palju neid on!”
“Ainult üks,” sõnab Totu siiralt

Mõlemad elevandid uurivad teineteist pisut

“Tahad kuulda midagi naljakat?” alustab Totu

“No räägi

”
“Oled näinud lillat draakonit?” küsib Totu põnevusega

“Ei ole

”
“Mina ka mitte, kuid mõtle kui naljakas ta välja paistaks

”
“Paistaks jah naljakas! Ha-haa!” naerab võõras koos kummaliste naerupursatustega. “Aga sa roosat elevanti oled näinud?”
“Ei ole

”
“Aga mis sa siis teeksid, kui näeksid teda?”
“Võtaksin endale hobuseks

“Totu oli õnnelik vestluse üle, mida ta pole ammu ühegi elevandiga pidanud. Kui see vaid kestaks igavesti. Totu sulges uuesti silmad ja unistas

( Ja siis küsis Totu võõralt: “Mis on sinu nimi?” “Totu,” vastati talle häälega, mis justkui kuuluks miljonitele roosadele elevantidele, kelle parema tagumise jala viienda varba all on sünnimärk. Totu avas silmad ja märkas enda ümber kümneid võõraid elevante, ning neid tekkis aina juurde ja juurde. “Nii palju elevante

. aga mind ennast polegi

” mõtles Totu kurvalt viimast mõtet ja sulges oma silmad. )