Łllastus, łllatus, Artti on teel. Aeglaselt 200 kilomeetrit pąevas hąąletasin Madridist Lissaboni. Kolm pąeva. Harjutasin kitarrimąngu ja laulmist kņikidele, kes olid kuulamas. Mitte keegi. Łkspąev olen parem. Loopisin ka kive łle tee
Eile viimane auto, mis peale vņttis, kirjutas mulle juhised peldikupaberi peale, kuidas “alcogido” (sotsiaalabi maja, kodutude varjupaik? no se ) leida, kuid linnakesse kohale jņudes, sņidutasid nad mind kenasti otse maja ette, aitasid asjad sisse tassida ning selgitasid juhatajale olukorda. Ruumi oli vaid kaheks ņņks, kuid mulle piisas łhest
Sņin siis himuga mereandidega paellat, vņtsin dushi, kłlma, kuid siiski, lugesin veidi ja siis ronisin uniselt voodisse kolme tekki alla. Voodinaaber nohises ja norskas mulle unelaulu