Küsisin Philip’ilt, mis on tema unistused. Ta vastas, et ei tea. Tal pole. Ta küsis minult sama. Jäin mõtlema
. enne tulid need kiiremini minu peast. Põhapäeval pariisi tänavatel saksofoni mängida, terve maailm läbi rännata, raamat kirjutada. Aga neid unistusi tundus vähe olevat. Kas tõesti on töö ja korter ja õhtuti väljas käimine loovat mõtlemist hõivav või isegi tühjendav. Ma ei kirjuta enam nii palju, kuigi ma nüüd olen arvuti endale saanud ja kavatsen kõik ettejuhtuvad inspiratsiooniosakesed kiiremas korras sisse toksida. Mulle ju meeldib kirjutada, ükskõike millest. Naljakaid ja abstrakseid. Hmm
. jääme mõtisklema enda peas ja jätkame, kui lisandub midagi
Philip’it ise ma nägin vaid ühe õhtu. Hambaarsti tõttu olin ise Haapsalus
Naeratus