Poole seitsmene äratus valgest telefonist avab mu silmad. Magaks veel, ja ilm tundub halli võitu, kuid ajan end püsti ning komberdan akna juurde kardinaid liigutama. Imeline! Päike pole veel tõusnud, linn punaste katustega paistab põõnavat, õhk on kristalses säras, õhk on magus ja ergutav. Teen mõned rõõmsad liigutused kehaga meeleolukas tujus. Elevus ronib vaikselt voodi alt välja ja poeb mulle naha alla — saaks vaid kiiremini tee peale
Rolf kutsub päikesetõusu kaema. Astume koos rõdule ja vaatame lillast pilvepudrust tõusvat kuldset ketast. Nagu hommikune meditatsioon. Ja kui ongi, siis järgmine oluline aste on hommikusöögiks olev müsli mustikatega. “Oleks juba tee peal” on peas mõte. Rolf sugab taskusse veidi tØehhi kroone ning ungari forinte. Lisaks annab kaasa suure kollase juustukuubiku ning paki näkileiba. Isuäratav
Minek
Pärast tanklasse jõudmist ei kulu palju aega, kui Slovakkia veokijuht viipab mind sisse, ja sõit algabki. Järgmises tanklas peatuvad rumeenlased, kuid nad ei saa midagi aru ja mina ei saa midagi aru, ning ma lasen neil minna. Õnneks suutsin koheselt peatada Ungarisse teel oleva veoki ja sellega Ungarisse loksuda. Juht pistab kabiinis õllepurgi pihku ning hiljem veidi Øokolaadi. Lisaks usub ta, et olen aus Island, mitte aus Estland. Las jääbki. Naudin oma uut rahvust
Pärast mõningate autode vahetamist maandun lõpuks Budapestis aadressijahiks. Leides aga õige aadressi, ei leia ma soovitud numbriga uksekella. Ebaõnn. Mõtisklen veidi ja astun siis üle tee telefoniputka poole. Sisestan 100 forinti ja toksin paberilt numbreid sisse
“Edgar? Artti siin. Ma vale numbriga maja juures vist. 37. Kus sa oled? 33! Ahsoo, olgu. Ma juba tulen
“
Telefoniputkast väljudes astuvad mulle ligi kaks tüdrukut oma ungarikeelse jutuga.
“English, please!”
(Edasine vestus toimus ka inglise keeles
)
“Me tulime teiega rääkima kristlusest. Kas olete huvitatud?”
“Võib-olla, aga mul on hetkel kiire
”
“Kas tahaksite siis mingil ajal kokku saada?”
“Mm, ei ole nagu vaja. Mõni teinekord ehk
”
“Äkki tahaksite hiljem kuskil kokku saada?”
“Ma nüüd lähen, nägemist!”
Tõttan mööda tänavat tagasi ning kohtan saareinimest ukse kolmekümne kolme juures