Trammipeegeldusse vaadates märkasin ennast metslasena. Väga ürgse metslasena, nägu habemes, mahalõikamata juuksed, seiklushimu. Himu, himu. Logisesin trammiga rongijaama poole
Liitusin rahvaga teatri puhveti tagasaalis. Võtsin jalanõud jalast ja kuulasin
. olin väsinud eilse päeva karaoke õhtust või pigem olin väsinud, sellest et ma polnud maganud ennast välja. Päike kiirgab sügiseseid tundeid vihmatantsus. Rääkisin inimestele kuidas ma olen igalt poolt pärit. Lausa kõikjalt. Kord ¦otimaalt, kord Rootsist või siis Hispaaniast, oleneb, kes on rääkija. Ola-lal-laa. Tellisin viie euro eest süüa. Kulbiga pastat anti vaid. Hah. Kristina oli kohale tulnud valges siid särgis. Vaatasin, et minu kõrval ongi ruumi. Muhelesin
“Sulle see vist ei meeldi, aga ma ütlen ikkagi. Sa oled tark poiss, tee oma eluga midagi, võta midagi ette. Tulevikus sa näed, muidu sa pärast kahetsed
”
Kuulasin vaid, midagi ei sõnanud ma
—
Tantsisime minu pool vaikselt vaibal tantsu, Siim istus rahulikult diivani Mike peale ning Kristina naeris suure naeruga
Klaasid on märjad, päike on sinise taeva kaasa võtnud. Philip magab, mina magasin köögis. Korteris köetakse vaid siis, kui kuivatatakse riideid või väga-väga külm on. Soojendan pannil kartulipudru üles ning lisan veidi tØillikastet hulka. Istun söömiseks köögipõrandale ning ühe käega söön ja teisega saadan hommikutervitusi maailmale