Pärast tükikest tänavanurgal magamist ootan äkitselt vihma lõpu. Ka külm on kontitesse pugenud, aga uue päeva alguseni on veel tunnike aega. Tammun seni kohapeal. — Jalad on arvatavasti kõndimisest katki, seega võtan metroo rongipeatusesse, kus olin juba eile õhtul, ja sealt võtan rongi linnast välja. Kokku 3
25 eurot. Eile saadud neli eurot kulus ära
Vanem mees äratab mind üles ja teatab: “Final stop”. Korjan oma asjad kokku ning astun rongist välja. Ilm on kergelt päikeseline ning ees ootab tee Leiriasse. 500 meetrit hiljem asetan varustuse maha ja püüan kiirelt ühe katkise aknaga auto soovitud suunas. Seekord on meil rooli taga Jślio, kes alguses on vaid mind aitamas veidi edasi, kuid siis teeb telefonikõne ja äkitselt on meie tee otse Leiria kesklinna
Minu õnneks sõidab ta läbi väikeste külakeste ja linnakeste, puistades vestlusesse legende ja jutukesi. Korraks teeme vahepeatuse pisikeses Alcanena kohvikus, kus joome tassikese kohvi ja sööme kohaliku saiakest. Kohviku teises otsas istub pisikese ninaaluse vuntsiga naine, kes korraks itsitab ja siis pillub silmapilke ringi. Paar vanemat härrat joovat pitsist oma kanget, teised jällegi vestlevad saiakest sisse mugides. Kõik tunnevad kõiki
Sõit jätkub küngaste ja kitsaid tänavaid pidi ning mina uinun vaikselt oma unne, kuni ärkan kesklinnas