Katusenurk kummardub aknasse, mille seinad jooksevad valgelt kokku musta värviga. Hommik algas pool viis päikese sosinaga, nņnda aeglaselt nagu kohvipaks liigub mööda tassiäärt tagasi pōhja
Leidsin koha hääletamiseks rongijaama kaardi pealt. Eile ōhtul tegin vast mitu ringi ümber Oldenbergi kesklinna, midagi leidmata. Käsi leidis vaid shokolaadi uuest kotist
Hääletamise koht oli veidi kurvikas, kuid ma lootsin, et ehk keegi ikka mind näeb. Veok nägigi. Juht rääkis oma mootorratta seiklustest Shotimaal ning Meerikamaal. Kuus kuud töötab ja kuus kuud seikleb ringi. Ja siis helises tal telefon. Veoki jōnksutamine ja ühtlane äiutamine uinutas mu kergesse unne, kuid äratas ka viie minuti pärast üles. Nii edasi ja tagasi
Kiirteelt ära pöörates hüppasin ma veokist välja, et omas suunas ja Hollandi suunas minna. Kiiruga unustasin aga eile Tinalt saadud pusa veokisse. Kirusin enda viimase aja hajameelsust
Asusin aga uues kurvis hääletamist. Möödus rohkem autosi mulle lehvitavalt ja naeratades, kuni punapea ja tema aafriklasest partner mu kaasa sōidule haarasid. Linn enne Groningeni. Jōudsin Hollandisse. Pikka vestlust meil polnud. Mina vaatasin aknast rohelisi välju ning lagendike. Ilm on pöördunud jahedaks halliks. Ilmselt selline ongi ilm Hollandis mere ääres. Tegelikult oli päevad varem 20 kraadi väljas, üpriski soe nagu Lisa mulle hiljem mainis
Uus kiirteele viiv teelōik ei paistnud just väga abistav olevat hääletaja suhtes. Autol pole kuskil palju peatuda, kui vaid rohu peal, aga autojuhid pole rooli taga eriti loovad isiksused. Viimaks mitte pikalt oodates aitab mind välja kesk-ida päritoluga Sarah, kes juba kella üheksaks ennast peoriietusse pannud. R’n’b ja hip-hop tümpsub heliplaadilt.
“Mis sa siin teed? Ohtlik on. Surma vōid saada
”
“Lootsin, et keegi päästab mind enne. Ja ega mul palju vōimalusi polnud,” vastan naljatlevalt
“Kust sa tuled? Mis teed?” tulevad ta küsimused kiirelt ja avatusega. Ehk sellised ongi hollandlased käis mul läbi pea
“Sul on siis palju raha, et nii ringi reisida?”
“Ei
”
“Kuidas sa siis hakkama saad?”
“Ainult kolme asja ongi vaja ringi rändamiseks: transport, öömaja ja söök. Hääletan ja käin jala pōhiliselt, vahel saab ka rongi, trammi vņi bussi peale hiilida vōi, siis kui taskus sente, piletigi osta. Öömajaks on lage taevas, telk, mida mul enam pole, vōi tukkun kuskil diivani, pōranda, ukse vōi voodi najal. Ja, noh, söök ongi ainuke rahakulutaja. Aga enamasti inimesed ei soovi mingit raha. Pidev vahetus käib, vōin teha muusikat, nalja heita, süüa valmistada. Ja inimestele piisab, nad on ōnnelikud, kui saavad sind toiduga aidata. Nii elangi üks päev korraga. Vahel muidugi üritan ka kitarri tänaval mängida
”
“Hullulmeelik oled. Mina küll ei julgeks nii teha
”
“Mnjaa, inimesed on erinevad. Igaüks omamoodi. Ja mulle nii sobib
”
Hea arvamise peale, et ma pole ammu maasikaid söönud, on ta mulle punamarju pakkunud
Koos jōuame Lisa poolt antud aadressile. Üritasime Sarah telefoniga helistada ja teada anda, et ma olen kohal, kuid peojärgsel laupäeva varahommikul vaevalt keegi telefoni kuuleb. Jätan nägemist Sarah’ga ning astun maja ette, otsides silmadega number 21-te. Pikka keerutamist seekord polnud ja kella lastes kostub kōrvu Lisa hommikune hääl ning hōise, mis kōlab vastusena mu küsimusele “Lisa?”
The XX — Intro
Ma olen üksneist kes ei julge sellist suurt sammu ette võtta.
Tuleks alustada väikeste sammudega, Marge.