Lüürits kutsus mind oma (Indeed) bändiproovi. Kunagi tulevikus saavad nad kuulsamaks, kui nad on seda hetkel. Ja siis mina võin öelda, et tunnen neid ja muud tähtsat, mis teeks mind
. eem
. populaarsemaks. Päriselt. Hiljem läksime tema vanemate poole ja seal ta ema, kelle nime olen juba unustanud, pakkus guljaØØi ning lihaga täidetud paprikasuppi. Köök oli retro-aegne, laual oli raadio, millel sai valida Stockholmi kanalit. Õige köök, kus õnnelikust levitada. Mängisime ka malet. Üü oli minust mitme taseme üle, kuid ikkagi suutsin ühe mängu viigistada
Jorgos tuli üle ning sundis meid laulu improviseerima kohapeal. Teesklesin, et oled kurt. Läksime niisama Jorgose poole, kus meie peakesed mandusid. Otsustasime, et on parem, kui lähme õhtuks linna peale
Jorgos kadus rahaautomaati otsides ära. Lõpuks ilmus ta välja selgitusega, et aeg läks 13 aastat tagasi
Tegelane, Lolli nimeks, rääkis mulle, kui tähtis on omada eesmärki, sihti, mille suunas liikuda, mitte lihtsalt vooluga kaasa minna. Ta rändaks ka ringi, kuid tal on laps ja töö. Ta oleks seda varem teinud
Istusime baaris kuue-seitsme-viiekesi. Inimesi ilmus, inimesi kadus. Kes tahtis ja suutis, sai rohkem verd alkoholiga segada. “ongleerisime juustumuffinitega ning mängisime õllealustega
Hulga hiljem, kui ainult Jorgos ja mina olime alles jäänud ning kõik välja kurnanud oma kavalate ideede ja teooriatega, miks kõik näeb välja nagu kaelkirjak, kes ei oska malet mängida, kuid teab kabet ja muid lauamänge ning neis lihtsalt sulle pähe teeb ja produtseerib käsikirja karjest siledakarva kassile, kes mu rasvase suppi lauatelefonile ümber lükas, mis niigi ei töötanud, juhtusime tüdruksõpradest rääkima; ja taksot oodates, tuli teisest maailma otsast noor 25-aastane tädike Jorgosele, kui seina ääres murukastjale ütlema, et kas ta teab, et seal on kaamerad. “What the fuck you care!” Takso saabus, ning me ei saanudki teada, mis müsteerium oli