Magan või siis juba ärkan toas ringi jooksvate väikeste põngerjate tõttu. Keegi on teleka mängima pannud. Tunnen, kuidas igas minu lihases pesitseb veidike unekirmet, mis lubab mul veel voodis lesida. — ”
. mul on nii palju lihaseid” — Hoian kätega oma näiliselt tühja ja hallides mustrites patja. Mingil hetkel sugeneb minusse elu-on-täitsa-mõnus naer, mis suule kandub muigena. Hetked hiljem ronib rõõmsalt askeldav väike vend selga, tehes mulle muhedalt hubase kallistuse
Nägin käegakatsutavat ja kindlapiirilist unenägu ühest minu minevikus olnud olulisest ja mind mõjutanud inimesest, ja tundus, et minu tõeline mõistus töötas ja mõlgutles paralleelselt kaasa. Kui muidugi seda kõike ei saa unenäo universumi keeruliste seaduste kaela ajada. (Sama oli ka juhtunud eile
) Teaks ma vaid rohkem
Eile
Tuba on monotoonselt hämar. Väga ilmetu. Väljas olev vihmast udune ilm tõmbab minust märkamatult energiat. — Peaksin ju kedagi süüdistama. — Ronin voodisse päevateki sooja embusesse ja üritan kuulata akna taga taevavete vaikset saju. Pea on kehast erinevas dimensioonis; smaragdrohelised raamatukaaned vaatavad mulle vastu. Mu käsi pole sellega nõus, et peaksin lugema. Sulen silmad
Embamist?