Kauges metsas istusid puu otsas kolm varest. Nende kõigi jalad olid väga pikad. Sama puu all magas norinal endine mereväe piraat Arni ning nägi unenägu puulusikast, millega ta igal hommikul putru sõi, enne kui ta läks teiste piraatidega mängima
Ta sõitis nüüd selle puulusikaga mööda universumi, mööda kosmost ja vahel ka supitaldriku põhjas, kust ta siis kartuleid õngitses
Samal ajal teisel pool puud kükitas Siri ning vaatas, näpuga kõrva sügades pisikesi maasikaid. “Noh, mis te siis räägite ka mulle. Ah? Ma ei kuule teid. Uu. Kõvemini. Näh
“ Seejärel noppis ta ühe suhu ning pilgutas paar korda silmi, kuna too maasikas oli väga hapu. “Vist ei olnudki maasikas,” mõtles ta
“Arni, Aa-rn-ii! Lõpeta puulusikaga mängimine ja tule aita mul maasikaid süüa!” hüüdis Siri ikka jätkuvalt kõrva sügades
Eks-piraat Arni lendas oma puulusikas ning ka tema sügas kõrva, ja seda tegi ta kõige pisema sõrmega, mis tal oli. Äkki kuuleb ta veidrat piuksumist kuskilt, kuid Arni ei suuda ära tabada, kust see tuleb. Mõtleb tükk aega ja siis kujutab ta endale ette, et kujutas seda endale ette. Kuid piuksumine jätkub. Arni vaatab ringi ja näeb, et puulusika alt ronib välja sulgedega täidetud nähtamatu sõber Eerik
“Oh, mis sina siin teed?” hüüatab Arni
“Ah, ma kaotasin ühe jänese ära ja seega pidin toda taga otsima, kuid komistasin mingi puujuure otsa ja lõin oma peakolu vastu maas lebanud saabast ära. Ja ilmselt maandusid sa oma puulusikaga mu peal ja kui õhku tõusid, olin ma selle külge kleepunud,” piiksus Eerik
Siri ikka hüüab: “Arni, Arniiiii! Maasikale!”
Siis
Lendas parema jala saabas. Ning koorimata sibul. Kartulitükk hapupiimakastmes. Suur mürgel hakkas pihta
Puulusikas põrutas kosmosest välja ning ilmus tagasi reaalsesse maailma ja võttis vaikselt suuna metsa poole, kus elavad pikkade jalgadega varesed. Ei kulunud viite minutitki, kui juba puulusika kapten ja endine mereväe-piraat nägi kauguses musta puudeviirgu ning miskit kummalist auru. Nähtamatu sõber Eerik hakkas kaotama tasakaalu suurest sõidust(see on kuidagi seotud tigudega sinu peas) ning ta komistas iseenda jala otsa ja kukkus piraat Arni uimaseks. Eerik ise jäi puulusika ääre külge ripuma. Ta oleks seal kauem ripunud, kui jänes, keda ta enne otsis, poleks pistnud oma nina tema pidøaama põuest välja
Sulgedega täidetud Eerik langes ja langes, kuni jäi lõpuks ühe suure raagus puu hiiglasuurte okste külge kinni. “Appi!” piiksus Eerik ning ainuke elusolend, kes teda kuulda võis, oli jänes põues. Aga jänes ei otsustanud kauaks jääda. Too hüppas kiirelt välja, tegi paar trikki mööda puud ja kadus siis metsasügavusse, et saaks jälle teda taga ajada.
Enam polnud laeval kaptenit. Puulusikas lihtsalt triivis vaikselt metsa suunas ning laskus seejärel vaikselt kuuma piprasuppi sisse, kus kummalisel kombel oli ka rosinaid. Ja kui käis plärts, ehmus Arni lühikesest unest üles ja üritas kibekärmelt taldrikust välja pääseda. Kuum vesi tungis juba riiete alla, sokkide sisse. Mõned pipratükid sattusid isegi ninna. Sellist pesu kuumas supis ta ei oodanud. Arni hüppas ringi nagu kuum kartul ning uhhitas: “Huh, huh! Kuum-kuum! Nüüd tean, mis tunne on kuumal kartulil! Huh, huh!”
Lõpuks leidis ringi uhhitav Arni pisikese järve, kuhu ta kiirelt sisse hüppas, et end maha jahutada. Isegi suvepäeval, kui karamellkommid taevast sulanuna alla sadasid, polnud nii kuum. Kahjuks ei olnud järve minek tark mõte, sest kohe ampsas keegi ta jala endale suhu. Arni lendas gravitatsioon eirates kõrgele õhku. Tema üritus linde imiteerida ja käsi lehvitada ebaõnnestus, sest järgmisel silmapilgul langes ta plärtsatusega vette tagasi ning otse teda ampsanud krokodilli pähe, kelle vasak silm pilkus ja parem otsis suunda, kuhu vaadata
Eks-piraat Arni komberdas kiirelt veest välja ning jooksis kiirelt metsa sügavusse, kust ta olevat arvavat Siri. Varsti hakkas ta kuulma kähisevat häält. Ta suunas oma jalakesed selles suunas ning avastas peagi, et Siri on magama jäänud, kuid ikka kähiseb: “Arni! Arni! Maasikad!”
Arni sai ehmatusest üle ja võttis tagataskust kreemituubi, et siis sellega määrida Siril kogu nägu kokku. “Hihi,” naeris Arni, “vahel võib nalja ka ju saada
“ Seejärel otsis ta pika puutoki ning hakkas puutüve tagant Sirit surkima, et ta üles ajada
Siri tuli vaikselt teadvusele. Maasikate kordamine tema suust kadus ja asemele ilmus: “Vää! Mis! Ää! Appi! Ma olen ära sulanud
“
Sekund
“Ma olen päris magus tegelikult,” teatab Siri enesele
Arni asetab pisikesed käed suule ja kihistab puu taga naeru
Siri tõmbab keelega suure ringi ümber suu, seejärel hakkab näppudel lugema, et valida välja näpp, kes näost kogu kreemi ära koristab ja talle suhu transpordib: “Nämm-nämm
“
Muhe piraat Arni keksleb puu tagant välja, käed käimas üles ja alla, ning hüüab: “Mina tegin. Mina tegin! On hea! Eks! Maitseb? Võib ma tõmban ka näpuga? Nämm. Mämm-mämm
“
Ning koos asuvad nad vahukoort Siri näost eemaldama. Kõik hea, lõpp hea
Jääge nüüd magama. 🙂