Läbi öö,
kuu hõbedases säras
mööda teed õõtsumas
hall ja vana tuuleke
kui väsimatu rahmeldaja
Näeb tuuleke
kuukiirte kimmelduses
metsa serval ootamas
katki läinud unistust
Üksik veretu joon
pilve mustas varjus
on kitsalt taevasse surutud
Tuule paisuv mühin
on aega mõõtev sammuke
Kuu hõbedased kiired
teravusega hämarust lõikavad,
kuis unistus leiab kodutee