Üks terane kuu on ennast taevasse paiskanud ning pilvemüürid üürivad esikohta maailmaäärel, vaadates kuidas päike heidab oma viimaseid kumasid üle taeva. Kuigi väljas ilmutab ilm miinus kümne kraadiga ja enamgi, on siiski kevade tunne kuskil sisemuses hulkumas. Võib-olla, et töölt samal kella ajal lahkudes on märgata, kuidas päev muutub pikemaks. Tunduvalt. Pole pidanud varem ka igapäevaselt samal ajalt ühest kohast lahkuma
Tänane neljapäev oli maffiamänguks reserveeritud. Inimkoorid voorisid hulgi ja me ei suutnud neljateistkümne inimesega kui kolme mängu teha, kuna viimane kestis kaks tundi. Diskusioonid ning arutlused ja hääletused, kes võiks maffia olla. Esimese maffia kättepüüdmiseni kulus kuus süütut tavakodaniku, mina kaasa arvatud. Aga haarav oli
stereomood – cool – suhffle twice