Koduteel

Oranzi külmkappiga merele vesielukaid uudistama

Juunikuu on teinud oma alguse. Lapsesammud. Uhked sammud

Varssavi tramm number neli viib mind kesklinna, tuntud pargi suunas, kus ma esimest korda kitarri mängisin. Ja täna teen seda taas, kuna raha lihtsalt pole taskutes, kui välja arvata eurosendid, mida pole piisavalt valuutavahetuse külastamiseks.

Pärast kaubanduskeskuses janu kustutamist ületan tänava, jättes selja taha rongijaama. Pargipink ootab, loodan vaid, et viimane on vaba ega hõivatud mõne isiku istmiku all. Esmaspäeva õhtu ning Varssav on vaikne. Inimesi pole palju ringi liikumas. Mõtisklesin, kas mure on minus. Ainult autod, inimeste hääli pole kuuldagi

Istun pingile, häälestan kitarri ja leian endas hoo, voolu. Kaks zlotti kukkub kohe kotile. Ning see on ka kõik. Minu nailonkeeli ei kuule keegi, kui just minu ees ei seista. Keegi ei seisa. Lihtsalt kõnnitakse mööda. Ma panen kitarri tagasi musta kotti vihmavarju kõrvale. Istun vaid pingil. Aga Mark saabub, tähendab kõnnib mööda, kuid siis pöördub tagasi ning küsib, kas mängin kitarri siin. Selgitan end ja leiame, et võime koos mängida. Liigume vanalinna, kus on võimalik rohkem teenida