Verona ja Trento vahel hąąletasin ma auto peale, mille juhiks oli kuuekłmneaastane mees. Palju kogenud ja nąinud, kuid juhtus kergelt unustama, millest me just rąąkisime. Ta mainis mulle, kuidas araablased hindavad sņbrasuhet – kui oled kaugel, siis ema ja isa on liiga kaugel, et sind aidata, sinu naine ei tea kuidas aidata, sinu lapsed on liiga noored, et teada kuidas aidata, ainult sinu sņber on sinuga
3 thoughts on “Kohale jòudmas”
Comments are closed.
Ma olen sind päris kaua lugenud. Ja ma pole veel ära väsinud. Sa oled ikka julge mees, et niiviisi reisida. Aga eks meil kõigil ole väike kadedusepisik sees – olla muretu rännusell – oleks tõesti kena.
Sul on head mõtted ka. Ja nendel inimestel on samuti head mõtted, kellega sa kokku puutud. Aga selleks peab olema tähelepanu ja taipu, et mõista (ja välja lugeda), et neil on head mõtted.
Jõua ilusasti koju!
Julguse ja hulluse vahel on òhuke joon, ma arvan. Mina elan lihtsalt oma unistust, ja rohkem pole vaja.
nii on ilus öelda. Peaksid enda üle uhkust tundma!