Punane paber, kuhu kirjutasin targalt, on kadunud, või sa peitsid selle ära, sest sa ei midagi aru, mis on sinna peale kantud. Vastukajata lajatab sinu pea minu rinnale ja asjatab nohinat, kui rahuned mu südamelöökidest. Ma ei tahtnud kuhugi jõuda, lihtsalt paigal tammuda, või jah, ehk mitte paigalgi tammuda vaid olla momendis, mida võimalikult pikalt venitada, et see siiski oleks üks pisku hetk, moment, mitte isegi sekund — ühegi teadva tegevuseta kell ei saa tiksuda. Tõlkeid otsin su hellusest, mis mu hinge voolab ja mind tühjaks koorib, ning mind paljalt täiskuu alla seisma jätab. Alandamata teretan mööduvat mantlis vaatajat, sest kõik mõistavad kuuvalgeid, kes teeotsast maha astunud. Olen alati mõelnud, kas möödujad üldsegi näevad mu kontuuri? Kas ma jätan nähtava jälje? Sirutaks käed abipalveks välja, aga sosinaid kandev tuul toob mu tagasi uute ideedega, mis minus kiirelt kasvavad, kuni lõpuks plahvatavad mu silmadest ja kõrvadest ning suust. Juuksed on paigal. Teeots on sama.
Öö täitub kergelt ning annab tunda, et aeg on kuuvalgusest kaduda ja hakata taas tavaliseks. Vaid naeratus püsib veel öö näol, sest ainult tema mõistab, mis tegelikult toimus. Tema loeb silmadest hingekirja, osates tõde avaldada vaid kerge toetusena, mis tekib hinges, kui jalutan ringi. Igakord. Võtit antud olukorda pole võimalik kaotada, sest seda polegi. Peida ennast vaiba all, koputa majaseinale, paita mööduvat puulehte ja sa oled korras. Lubatud on riideid kanda, kuid kandmine on vaid näiline. Kogu sära tuleb välja. Valetada pole võimalik. Tegelikult on, sest igaüks usuks, et sul ei lähe hästi, sest ilmselt pole sina ööga veel tutvust teinud
Su käed ikka kannavad mind, ning sa annad kõik, et ma püsiks läheduses. Kuigi sa kahtled, kas viimane on üldse võimalik, kuid sa proovid, sest proovimine ei maksa midagi. Sa ei julge küsida, sest äraarvamismäng on palju parem. Aga hommikul ütlen ma ikka tere hommikust ja õhtul soovin ma head und. See olekski nagu kõik
Silmad otsivad elumuusikat, ja kui leiad, siis sa rahuned maha. Sa unustad kõik ja oled vaid iseendaga. Peaaegu nagu teeksid tutvust ööga. Samm läheb kergemaks, käed ulatuvad kõrgemale ja suu teeb trikke igal pool üle minu. Nii lihtne peakski olema, et oled iseendaga rahul ja et pole vaja võidelda lähedal asuvate inimeste hoidmise pärast, nad ise tulevad su juurde luba küsima
Saadakse uuesti kokku. Kõik mõtted meie peas teavad mis tulemus. Kollane küpsisepuru variseb maha sellelt punaselt paberilt, mille sa taskust välja tõstad. Põskedele ilmub virsikupehme sära. Õhtus on pruukimata sõnad, aga nad ei kaja ega saja meile, nad jäävad sinna, kus nad on. Me saame ka ilma hakkama
super luuletusena