Päev algab hääletamisega, nagu tavaliselt lahkumisega lood ikka on. Maha unustatud rätiku pärast peab tagasi jalutama, kuid ega see mu päeva selgroogu murra
Kui peale võtab läti või leedu keeles rääkiv sinise kaubikuga sõitev mees, kes müüb mett, läheb sõit eriti huvitavaks. Keegi ei saa kummastki kuidagi aru, kätega üritatakse midagi selgitada, kuid sellega on kuidas on — arusaamatu nägu. Sõit jätkub läbi metsarada siiski Leedu suunas ja piiri ületame üle pisikese silla, mis tekitas minus tunde, nagu ma põgeneksin millegi eest. Kuid lühemat teed pidi on vaja sõita. Lõpuks jõuame kuskile metsa keskel asuvasse tallu, kust hüpavad välja kolm sõbralikku võõras keeles räuskavat naist. Kaubikujuht ise tatsab majja ja tassib oma akordioni välja ja tahab minuga polkat mängida. Naeratades võtan oma kitarri ning me alustame. Ausalt öeldes ei teinud me kahepeale midagi asjalikku. Eraldi, ikka eraldi tuleb lasta meil mängida
Tunnike hiljem hakkasime liikuma ja siis minu üllatuseks pani ta mu eikuskil maha. Ainuke abi oli silt: Kretinga – 28 kilomeetrit, Skuodas – 25 kilomeetrit. Nojah. Hakkasin taas hääletama, kuid seekord tuli ise jalgu liigutada. Mine tea, millal peale võetakse. Jõuab vähemalt ehk lähimasse linna. Õnneliku inimesena polnud mul vaja palju vantsida ning mind võeti peale ja viidi lähimasse linna, kust sai edasi järgmise auto peale ja sealt otse Klaipeda muusikateatri lähedusse. Sama teatri ees lasin oma sõrmedel veidi kitarrikeelte peal harjutada, kuni saabus aeg kohtuda järgmise majutajaga. Kell oli kuus
Kohtumisele järgneb majutaja poole minek ja vestlus, kus me mingil hetkel jõudsime teemaga Eesti külastamiseni. Ta mainis, et oli käinud ühes suurte perede laagris. Mulle tuli kohe midagi tuttavat ette. Ise olen kahes viimases laagris käinud. Ja vähemalt ühes neis olid ka lätlased ja leedukad. Õrn äratundmisrõõm
Õhtupoolik jätkub majutaja ja tema õega linna avastades, kuigi tähelepanu oli sellele peaaegu olematu. Pigem oli see vestluses. — Leedukad arvavad, et eestlased on aeglased. Puhkesin naerma. — Aga siiski-siiski, Klaipeda tundub mulle hiiglaslikuna. Usun, et asi on hoonetes, milledel omavahel eksisteerib suur tühimik, mistõttu tekib ilusioon linna mõõtmetest
Keskööl on igaüks valmis magama heitma