Pidev vesi pladiseb alla. Nõrk valgus otsib teed läbi uduste akende. Kell on vist kaksteist. Jana kutsub hommikusöögile
Rääkisime poliitilistest gruppidest Saksamaal ja majast, kus nüüd öö sai veedetud ja mille omanikuõigus pole selgunud. Seni võib ja saab siin ilma üürita viibida. Mulle antakse külalistetuba. Jana ise ei vota osa ühestki kohalikust grupist, kuid tema võitleb naiste eest, kirjutab ülikoolis projekti ja plaanib uue grupi loomist loovatest inimestest
Peale hommikusööki oli mõnel tegemist ja minul plaan rattaga linna peale kaduda ja avastada, mis on saanud mu sõpradest. Jahmerdasin tükk aega selle rattaga, kuna too kippus kinni kiiluma ja äkitselt pidurdama. Maast leitud traadiga sai asi paremaks veidi tehtud, kuid siis avastasin, et ei tea, kus nüüd majake asub. Aadressi ma ka muidugi ei küsinud. Tuleb eilseid mälestusi meenutada ja pärast tükki ringi väntamist erinevaid alasid kontrollides, leian tuttava rattapoe ja prügikastid ning munakivi tänava
—
Janina ütles, et tal isiksuse häired, depression ja vahepeal ka paanikahäireid. Muidu aga ta lõbus inimeneke. Kaua siiski tema pool aega ei veetnud, pool kaheksa ootas juba sõber, keda eelmine aasta Barcelonas kohatud ja kellega sai üks improviseeritud laul tehtud. Hulkusime linnas ringi ning vahetasime reisimuljeid. Tegi mulle “Kleine Pause’s” õhtusöögi välja. Sõber-rändur on kui eksootiline loom ja neid peab meelitama. Tore oli teda taas näha ning järgnevateks päevadeks plaane teha
Tagasi koju jõudes — Rote Florast vahetasin uue öömaja vastu –, olid Janinal külas veel kaks külalist Venemaalt, kes teevad ratastega projekti Venemaa linnade jaoks, et rattakultuur neis kohtades muutuks populaarsemaks ja linnad midagi ette ka võtaks
Läksime välja linna peale ringi tolknema. Tunneli lõpust avastasime kaks venelast purupurjus. Selline ongi siis tunnelilõpp. Avastasime kuulsat prostituutidetänavat: kui meesterahvas üksi kõnnib, siis tulevad ikka lõbudaamid kohe käest haarama, suitsu küsima ja ennast pakkuma. “Noh, poiss” öeldakse saksa keeles. Janina ise kõnnib teisel pool tänavat ja sööb oma burgerit. “Ega muidu juhtu midagi, kui naissoost keegi kaasas on. Igav oleks ka teil, kui mina oleks kaasas,” räägib ta.
Koduteel oli pargist välja tulnud jäneste kari murul rohtu söömas. Olime kindlat, et me polnud midagi tarbinud
Hambrug tundub vägagi kodune, ilmselt Pariisis veedetud ajast