Kui magama minna kell üks öösel, et üles ärgata seitse hommikul ja siis enne magamaminekut olla kuumast ilmast väsinud, juurde muidugi lisades kolmemaitselist likööri jäätist ning siis jutustada oma reisijutukesi. Rääkimata pannkookidest juustu ja singiga. Tulemus? Sa oled hommikul väsinud.
Ilm kallistab halliga uuel päeval, kuid olen tänulik, sest niiske kuumus, mis Milanos kasvab, on minu jaoks vahel palju. Järgin bussijaamade kaarte, et maanteeäärsesse tanklasse ronida. Üle aia, üle aia. Aa, siit on keegi juba käinud
Jõuan tanklasse ning alustan kohe missiooniga, vältides pilke politsei auto suunas, üritades madalat profiili hoida. Kirjutades paberile sinise markeriga Verona.
Ootan kasvavas hommikus. Möödujad näitavad, et pööravad ära ega lähe nii kaugele. Hakkan kahtlema, et mul on vale kohanimi paberil. Olen rahulik. Pärast paari tunni möödumist otsustan puu alla rohu peale pikali heita. Puhata. Päike on mu silmad ära väsitanud. Või eilne väsimus on veel kallal
Tukkun
Vaatan oma nõukogudeaegset kaarti ja näen, et Verona on tegelikult liiga kaugel, et sinna keegi läheks. Kirjutan uue kohanime ning siis vajun tagasi rohule kuuma ilma sooja embusesse
Ärgates haaran kitarri, pusa, magamiskoti ja toidumoona koti ning jalutan rahulikult rohkem puhanuna tagasi tankla väljapääsu poole. Tunnen uut energiat. Nüüd läheb hästi, sõit hakkab. Silti hoides peatub auto. Itaalia keeles pusime midagi. Juht kordab pidevalt, et parem oleks mul kiirteel jätkata, näiteks tanklas. Mina oskan vaid kosta “Si, si”. Justkui viimane asendaks kõiki sõnu vestluses
Järgmises tanklas, olles õnnelik lõpuks liikuma algamisest, peatub järgmine. Verona. “Yes,” hõiskab hing. (Inglise keeles hõiskab seepärast, et vaid inglise keeles suhtlen inimestega. Eestlased pole maailma veel vallutanud. Pole vaja ka
)
Mees räägib veidi arusaamatut inglise keelt, kuid vestlus käib. Ja juttu jätkub kolmveerand tee jagu. Vahepeal oleme arusaanud, et tegelikult sõidab ta kaugemale ning mul on lubatud kaasa tulla. Lisakilomeetrit on teretulnud.
Pea teemaks on maailmas ringi reisimine ning taas ükspäev peaksin ma mõtlema paigale jäämisele ning töö leidmisele. Aga mina tulen välja kohe oma surfiinstruktori kohaga, kokkana töötamise ning muude käepäraste oskuste jagamise võimalustega. Heidan pilke lähenevatele rohelistele mägedele. Viimasesse tanklasse enne Trentot jõudes kutsub Mario mind midagi jooma ja siis veel lubab valida poelettilt ühe singi-juustvõileiva valida. Enne kui jõuan lõpetada oma kuuma shokolaadijoogi, on tema oma apelsinimahla kurgust alla kallanud, hüvastijätnud ja siis vaikselt töntsakalt tagasi auto poole tatsanud
Asun uutele jahimaadele uue sildiga, lootes sisimas, et keegi kes Saksamaa vöi Austria suunas läheb, mind peale võtab. Taas nagu ei mööduks viite minutitki. Peatutakse ning mainib, et läheb antud suunas. Ükskõik mis, peaasi, et edasi. Hiljem täpsustades otsustab Saksamaal töötav Itaalias elav rumeenlane mind Peissenbergi sõidutada. “See on vaid 50 kilomeetri kaugusel
” Minul jääb vaid mõelda oh. Oh, oh. Küll veab. Küll on alles maailm
Sergio pakub mulle mahla, annab shokolaadiküpsiseid, tanklas ostab võileibu, söörikuid ja vett lihtsalt seepärast, et kunagi on ta ise ka ringi hääletanud ning tema elu praegu sakib. Ta kuuleb hoolega mu elufilossofiat, räägib enda positiivsest mõtlemisest ja universumi külgetõmbejõust, ligimeelitavast seadusest — positiivne positiivset ja negatiivne negatiivset. Mainin ka lihtsatest küsimustest, mis inimesed esitavad mulle ja millele vastame võib kaasata emotsionaalset raskust, kuna kõigi deitalide esitame ja minu heaolu teiste inimeste igapäeva jutude vahel näib ebaviisakas
Kolm tundi möödub. Auto peatub uue aifooni nelja ekraanil näidatud kollase noolega kohas. Maja number kuus. Suur valge maja. On üks tund Benjamini oodata. Jätan Sergioga hüvasti ning enne kui auto kaob tänavanurga taha, on keegi majast välja astunud. Tundub, on teada antud minu saabumisest.