Äratus enne kahte: “Mul on tunne, et vanamees teab, et sa siin kapis magad. Ta andis mulle vihjeid. Tänast öö ei saa sa siin veeta
“
Tähendab
Asjad sai kähku kokku pandud ning oligi minek. Küsisin veidi toidumoona kaasa, haarasin magamiskapist mõned moosid, väljusin kiirelt toast, seisatasin. Vanamees oli väljas. Mis nüüd?
“Üle aia saad?”
“Ikka!”
Kiirelt-kiirelt ning maja jääb aina kaugemale. Päike naeratas kuumalt, rong ilma piletita Offenbürgi, et sealt edasi Hamburgi liikuda. Mäed jäid kaugemale ja kaugemale
Tankla enne Frankfurti
Heietan mõtteid, et oleks võinud Offenbürgis kaardi siiski paberile joonistada ja siis säästnud ümber linna tiirutamise, aga noh. On ja oli. Taevas on. Kuu kõlab ja kiirteeautod kihutavad kodurüppe. Olen tahtnud veidrate inimestega kohtuda; tunnen, et olen ise üheks saamas. Autod ikka kihutavad
—
Pimedus kallab taevast ojadena. Liiga vara, et magama heita. Saabuvad Darja ja Konstantin. Kutsusid mind teed jooma ja shokolaadi sööma. Nad olevat Sankt-Peterburist(rääkisin neile, kuidas me klassiga kaks korda Sankt-Peterburgi läksime ainult odava alkoholi pärast) ning kahenädalane viisa aegub kolme nädala pärast. Pakkusin neile oma poolt leiba, moosi ja viimase põdrakonservi, et siis vähem nälga juhtuks olema. Nad heitsid öise hääletamise juurde ja mina magama