Kõlgutan maailmaäärel jalgu ümbritsetuna elust ja armastusest. Nagu linnalgi on endalgi kaks hinge
Veider
. kuu kaob kuhugi. Tuleb kiirelt liikuma hakata. Vaatan viimast korda Maa poole ning torman kuu suunas. Kuu polegi juust. Ma juba lootsin, et kuu on muutunud. Milline pettumus. Aga jällegi, muretsemiseks pole põhjust. Mida?! Kuul kasvab lill. Ainult üks. Hmm
. eelmine kord seda polnud. Ei tea, kuidas see siia sattus. Ma loodan, et ei kujuta seda endale ette. Olengi jõudnud oma lemmikkohale, kust on selgelt näha kogu maailma täies ulatuses — Maa pole muutunud. Ei tea, kas maailm on minu kujutlus?