Hommikune kell on peagi viie tunnine ja ma olen tagasi raekoja platsil. Mõtisklen pingil puhkamisest, tukkumisest, sest öö oli lühike ning ma ei soovinud olla väsinud. Ületasin emajõe, istusin kolmandale pingile. Tõmbasin suure pusa üle jalgade, tõmbasin käed varrukast t-särgi alla, et hommikune jahedus kontidest uutele jahimaadele kupatada. Pikad varrukad aitavad paljastel jalgadel sooja tunda. Puhkan. Hea on olla une haarmetes. Keegi venelane otsib prügikastist pudeleid ning teeb seejärel juttu. Ei raatsi end liigahtadagi. Mees kaob. Päike julgeb välja ilmuda. Hüppan püsti, et siis kollasest taevarõõmust endale energiat ammutada
Tunnen kihelust hommikuraadio käima panna, avades mustal kotil luku, kus asub kitarr. Veidi häälestamist ja sõrmed tegid juba sooja ja kasvatasid sisemist soojust vahelduseks vihmale, mis läbi puudelehtede ei suutnud end ilmutada
Kuulen kauguses kella löömas kaheksa. Päike on käes ja selle kätte peaks liikuma. Kulgen purskkaevu suunas ja istun vanale heale pingile, mis on mind pidevalt lubanud mul oodata. Loen oma novellikesi
Kell lööb veerand, lööb pool, lööb kolmveerand. Varsti. Olen õhevil
Saabub Rahel. Ta jõudnud endal juukseid lühemaks lõigata. Ja räägib eesti keelt. Armas taasnägemise rõõm on mõlemapoolne. Ta kutsub mind hommikusele kakaole. Lebaskleme rohul, naerame, naerame lustakat naeru. Naer on oluline. Ilma ei saa. Tunnid kaovad ning vihm läheb raskeks ja me jookseme puu alla peitu. Otsustame et võiks veel kõhtu täita. Teeme plaane Saaremaale ja Hiiumaale ja siis vaid Hiiumaale hääletamiseks. Seejärel on aeg lahutada end teineteisest. Kes õppima, kes koju
Jõuan Tartust välja ning kollast t-särki kandes hallil päeval peatab auto kiiremini kui silmapilgu. Kolme sõiduga olen viie kilomeetri kaugusel kodus ning jalutamine lubab peal mõelda, milliseid toredaid hetki ma olen läbi elanud ja mis tulevikul tuua on. Naer tikkus ja kippus aga peale headusest
Kartulid ootavad, valminud kook ootab. Kes veel ootab. Pole teada. Kuid koletised magavad