Suur kole koll linnukriisetega tuleb ja vótab sinult óuna ära, vaatab veel ühe karmi pilguga otsa, nagu ei loeks ta sulle täna öösel unejuttu
Uue tööpäeva algus viib inimesed mornide nägudega välja. Buss number 5 teeb oma lópmatut ringi, avab ja suleb uksi. Kohvik üle jóe tegeleb samade uste avanemise ja sulgemisega.
Vihm sajab. Peidan ennast rongijaama McDonaldsi toidulóhnade vahele. Seal samas lópetan ka raamatu lugemise. Tegevusetus ajab mulle une silmasügavustesse. Mingi mees istub kohviga mu kórvale. Sulen silmad järjekordseks sekundiks. Mees vaatab otsa pilguga: “Mis teed kah?” Ja siis ärkan selge peaga. Haaran kiirelt seljakoti ja kitarri ning teen minekut
—
I suppose you don’t have free floor space in the kitchen to lay down, do you?
Huvitav maailm. Isegi aasta varem olnud lühike meilide vahetuse järel vóib keegi sind baaris ära tunda. Mul isegi teine riietus ja uus soeng vast, aga näe, neiu tundis kohe silmavaatest
Are you from Estonia?
Kas nägin teda eile? Üleeile? Kus?
Ääm, do I know you?
I wrote you five months ago. Don’t you remember?
Salsa óhtu klubis viib uude dimensiooni. Lutslik róóm istub hinges
Ja rahulolu