Aimlen olekut, mis täiesti vaba tähtsast ja ärevast. Helisen imetasa. Aga ülal maa kohal sinetab taevas, uputavalt sügav ja rahustavalt lihtne — ah, see akord on juba ammu armas. Käed on olematuskerged ning nii ustavad kui kandev igavik. Kevadine lembiv tuulehoog. Tuule õrnad laulud
Kunst on ju nii sagedasti kodutute koduks
Tavalised mõtted saadavad hommiku õhtusse, oleks vaid inimest kellega jagada