Põlv lõua all, istun ma köögis tooli peal ja vaatan, kuidas valmib kanada töötu puding. Tunnen eluenergiat minust läbi voolamas. Head energiat. Muigan
Olemine
Ärkan. Ärkan maailmast. Ärkan maailmast unenäkku ja tunnen, et kogu mäng jätkub. Ületan tänava, avan värava, avan ukse. Sisenen, astun trepist üles ja koputan valgele uksele. “Jah, sisse!” — Külmkapp müriseb kaheksa ja kolmekümne ühe äratusega
“Hmm, see pole hea mitte kuidagi!” mõtles Aurelie, noor prantslanna ja surelik kirjanik. Kell oli kümme hommikul. Päike lehvitas oma kuldse rüüga kõikjale, kuid mitte tuppa. Aken oli kaetud kilega ning räämas tuba elas oma elu hallis varjus. Aurelie haaras pastaka ja viskas selle minema. “See ei ole õige pastakas, temast ei kasva lugu!” Seejärel haaras ta paberilehe ja kortsutas tolle õunasuuruseks puntraks ning viskas prügikasti. See oli 205. leheke seal. Või vähemalt peaks olema. Kuid prügikast jäi tühjaks. Aurelie ei mõtisklenud kunagi, miks prügikast ei aja surnud kirjutisest üle, mitte kunagi. Ta jätkas oma suvise pirni söömist, kuna söömine oli lohutus ebaõnnestumise eest
Minut möödus
Paberinutsak lendas ilusa harjutatud kaarega prügikasti seinte vahele ja valmistus kokku põrkama põhjaga, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel jätkas ta lendu, kuni nägi end ümbritsetuna eimillestki. “Tobedus, seda ei juhtu kunagi,” mõtles nutsak. See kujutas endast masinliku mõtlemist.
Ja uus lugu sai alguse, tunnetas nutsak
Uute sõnade loomise aeg. “See moment on hull, kuid ma hakkan harjuma. Vabadus tõstab mu jalule, kuigi mul pole jalgu
“ Paberinutsak väänles ja pöörles ning muundus inimolendi sarnaseks, ja siis äkki peatus. Põmm! põmm! põmm! kostus kuskilt kaugelt ilma igasuguste reegliteta. Aga see ongi vabadus. Olla kuidas tahad, ilma igasuguste ootuste ja lootustega. Ja paberinimene mõtles: “Mul pole vaja jalgu, kuna ma niikuinii ei saa seista, pole vaja pead ega käsi ega midagi. Olen ilma vajadusteta. Olen olematu
“ Ja nutsaks lakkas olemast. Õhku jäid rippuma vaid sõnad, mis olid paberil kirjas. Ainukesed momendid, mis on elanud, kuni nad lukustati paberi universumisse. Nüüd on nad taas vabad. Ja kui nad unustavad reeglid, siis lähevad nad laiali ja neist jäävad järele vaid tähed. Nad võiks olla valgus