Üks:
Õhtu, punane vein voolab nõuka-aegsetesse klaasidesse. Romantika. Küünlad, üksik punane nartsiss(kahtlane taim igatahes, kaugest ajanurgast tuleb vastus nelk, hurraa) köögis külmkapi peal, muusika, mis on vaikusesse eksinud ja siis äkki kuulama jäänud toimumisi. Ehk naerukihinat, ehk silitust. Valgus ronib lähemale nurgast, üksik halg pliidi all on praksumise lõpetanud. Kodust lapsepõlvest pärit hääl. Kaks inimkeha
. nagu keegi jookseks kuuvalgusesse alasti, ja oleks sellega nõus, keegi ei kommenteeri — lastutakse põlvili ning küsitaks tõde: kas peab olema armunud või piisab, kui on lihtsalt tore. Silmad on kinni. Kuu teab vastust, küünlad teavad vastust, vihm teab ka vastust, pragin teab vastust, põrandalauad teavad vastust, aga keegi ei räägi. Soojad käed ronivad ümberringi teineteist liikuvalt otsides nagu suudlused, milledesse uputakse
Mis edasi?
Kaks:
Kui keegi küsiks, mida ma vajan, võib-olla vastaksin, et vajan Koplit. Jah, Kopli linnaosa, seda veidi teistsugust inimsuhete rägastikku. Maailm ei lõpe Keila, Tallinna või mõne suurlinnaga. Võib-olla vajan veelgi rohkem usku, et suudan endast enam anda, et mu maailmapilt oleks avaram ning mõtted puhtamad.
Küünlavalgus on kena. Noorus on ilus, värske, puhas. Unistused ei sure