Maailm on hommikune. Maailm tahab tere. Tuhatoos hageleb laual ja oleskleb eales esimest korda oma isikustamatus elus. Vaatan, arune, mitte ununev saatan plaatab oma maa-aluses ainuses endotermilises epidermis tööruumis mis kaua valmis laua taga. Laual on assortii fii, broderii ja draperiilik espirii, pliiatsi hingats, fiiber paberid ja vaas punase roosiga. Laudne haud ise on täiuslikult prii popuriises korras, ilma loorberiteta. Toast viib raske vaskne tammepuust uks kõrvalruumi, kus sajavad mitmed trepid ahkasid eemalt vähemalt kümnes sünnis erinevas kuulamatus suunas. Kindlasti on küsitav esialgu on hordides olukord eksitav esmakordsele sisenejale, aga mis sellest. Iga tihugi krepp trepp viib kuhugi nagu superkangelase filmis, kus oled suur kangelane — inimesed ütlevad läbi puuri naljakaid halbu sõnu, kuid sa ei saa ega saa kunagi põgeneda. Valid kõige väiksema ja kindlama treppi. Aga äkitselt kõige vagamal hetkel varastati mind paratamatult ära ja ma kaotasin. Tahtsin olukorda analüüsida, kuid kobasin lihtsalt imeduse pimeduses ringi oma hinge kätega
Minut
Kaks minutit
Lükkasin mingi vaasi ümber. Viiul mängib. Usun, et saatan ei kuulnud. Ilmselt mugis salaja kõige valgemat laiemat saia. Kobisin kiirelt edasi, aga peatusin poolel trepil taas. Meenus, et ma pole ikka prostituudi peast ja jalast veel lahti saanud. Vedeleb kuskil kodus ja läheb halvaks. Silmad vajuvad viimasest igavast mõttest kinni, aga tugevad sõnad ja ebainimlikud kogemused. Päike on üleval, välgu välu on kauguses. Ma näen enda ees viimast kuute astet. Treppi tegelikult pole, see tundub nii kaugel
Roheline rohi vajub päevade pikkade köite raames. Maailma sinised seinad. Või rohelised. Tagasitee hoovab, rohtunud märkides roomab putukatega samas suunas hommikusöögi mõtetedega. Kollased marmorkuulid põrkavad katkisest taskust maha. Keegi ei märka. Süüakse, kord arukamalt, kord ahnemalt, müstilist kuivatatud viljadest, rosinate ja apelsinikoortega pirukat. Kauge isu ei rauge
Laternatuli teeb kolm kustun-põlen harjutust. Sündmused ilmnevad uute seaduste ootuses. Majoneesi 400-grammised nähtamatud jõed voolavad mu kujutlusvõimes koos juustu, maasikate, tortide ja Øokolaadiga. Paadiga sõit kuskile eikuhugi täidaks kõhu. Lambid põleksid ning trepid ka ei kaoks ära, sest kujutlusvõimesupp kannaks edasi ka edasises minutis
Aga õnnelik nelik mina elab laulva puu sees ja kuulab looduse vaga südant otse südames. Pehme naisehääl kannab kuu truud rüüd, mis nurgas ootab. Õnnelik mina, nii hea. Puu sees, nagu mõtlesin ja andsin teada. Järgmine kord ka saab